SandraH

Enne kõrgkooli astumist osalesin täiskasvanutele mõeldud 3-kuulisel IT projektijuhi koolitusel (BCS koolitus AS). Samuti uurisin nii kutse- kui ka kõrgkoolide pakutavaid arvutialasid. Üksnes sertifikaatide omandamist ma mõistlikuks ei pidanud ja õigesti tegin ka, nad on kõik liiga kallid nn mehele/naisele metsast.  Kutsekooli (nt Polütehnikumi) IT erialade (nt arendus, arvutisüsteemid) õppekavad on väga tehnilised (mis on hea!) ja erialaspetsiifilised, et kutsekooli baasil erialasele tööle ikka võetakse, kui endal on piisavalt pealehakkamist ja tahet edasi areneda jagub. Polütehnikumi kutsehariduse omandamine arenduse ja infosüsteemide alal kestab 2 aastat, TTÜ endise IT Kolledži arenduse ja administreerimise õppekava omandamine nominaalajaga aga 3 aastat, kus õppekava täidavad peale erialaste ainete ka matemaatika/füüsika ained, IT juhtimisega seotud ained, majandusained ja teised silmaringi avardavad õppeained. Seega mina valisin kõrgkooli, kuna mulle meeldis suur valikuvõimalus eria

  Naatan Nohiku tarkvaraprojektil on valida kolme litsentsi vahel: ärivaraline litsents (EULA; suletud lähtekood) GNU GPL (tugev  copyleft ) BSD litsents (ilma  copyleft ita) Millised on iga litsentsi eelised ja puudused? Millistes oludes võiks millist litsentsi eelistada? Olles Naatani asemel ning ärivaralist litsents i valides, oleks minu jaoks esimeseks puuduseks hind. Tal peab see tarkvaraprojekt piisavalt kasumit tooma, et ta oma tarkvara kohta käivat konfidentsiaalset infot (nt lähtekoodi) kaitsta saaks ehk vajadusel juriste palgata ja nt töötajaid koolitada. Positiivne on ärivaralise litsentsi valikul muidugi õigus takistada teistel oma toodet levitamast ja kopeerimast. Aga suurfirma peab selle litsentsi puhul oma tarkvara kaitsmisega järjepidevalt ja aktiivselt tegelema ehk tegema tarkvara levitamise/kopeerimise võimalikult raskeks. GNU GPL 'i puhul on tegu litsentsiga, mis lubab teha kõike, mida ärivaraline ei luba (kopeerida, muuta, levitada) kui litsents käib kaasas ig

 Nagu teada, patent kaitseb leiutisi teiste firmade või isikute eest, et leiutist oma töödes ei kasutataks. Autoriõigus aga sisuloojat oma teose ebaseadusliku levitamise, kopeerimise või muutmise eest. Mina lähtun oma siinses kirjutises üksikisiku või mõne grupeeringu (firma) tasandist, mitte sellest, mis oleks parem ühiskonnale.  Autoriõiguse puhul torkab silma aga selle seaduse liiga kulukas jõustamine mõne üksiku kunstniku või muu sisulooja jaoks. Isegi kui sisuloojal on selge õigus rikkuja vastu kohtusse astuda, on sageli nii, et rahaline kahju on minimaalne või kopeerimisjuhtumit on nii raske tõendada, et edasisi meetmeid ei tasu võtta. Patent aga annab autorile konkreetse õiguse keelata teistel tema leiutist ilma loata kopeerimast, tootmast, müümast või importimast.  Seega hetkel pean kõige paremini toimivamaks WIPO komponendiks patenti- kui autoriõiguse rikkumine võib rikkujale kaasa tuua trahvi mõnest sajast eurost kuni sadade tuhandete eurodeni, siis patendi rikkumine võib mak

  Austa teiste inimeste privaatsust 1990-ndatel ja ka 2000-ndate alguses, kui ma üldse arvutit kasutama hakkasin, oli nn tavaelus too netikäsk pigem viisakusreegel, mida eirates ei pidanud väga tagajärgi kartma. Juhtus mitmeid kordi, kui koolinoorte poolt häkiti e-posti sisse, et seal e-kirju lugeda, neid muuta ja ära kustutada. Kooliajal ma ei mäleta ka, et oleks räägitud mingist netiketist, küberkuritegudest või privaatsuspoliitikast. Tol ajal sai isegi oma tervise kohta teada telefoni teel arstiga suheldes väga lihtsalt. Vaadates praegu Andmekaisteinspektsiooni kodulehelt tervishoiutöötajate ja patsiendi suhtuskorraldust, siis tänapäeval peab info andja tuvastama nii e-kirja kui ka telefoni teel info vastuvõtja isiku, see on praegu info andja kohustus. Ehk minu meelest see privaatsuse netikask on seaduste tõttu muutunud kordi olulisemaks, kui ta oli enne:): Jaga oma teadmisi Viimane netikäsk tundub olevat oma tähtsuse kaotanud. Inimesed pigem kasutavad internetti, et kiiresti omale